Sünnipoolest olen kahe Eesti suurima saare segu -  saarehiidlane või hiiusaarlane. Suureks saades jagasin oma aega saarte ja Tallinna vahel. Seega osa ajast veetsin talus, kus hommikud algasid laudas käiguga, seejärel põllule. Päeva sisse mahtus ka rahvariiete valmistamine – kangakudumisest telgedel, taskute pärltikanditeni välja. Teine pool lapsepõlvest möödus pealinnas, kus minu lemmiktegevuseks oli 12 aastat tantsimine.

Teater ja film arenevad uskumatult kiiresti ja mulle meeldib olla üks mutter selles arengus. Film ja teater on valdkonnad, kus oluline osa on inimestevahelisel koostööl ning ma naudin hetki, mil mitme inimese töö saab üheks suureks teoseks. Mulle meeldivad väljakutsed ja mulle meeldib end leida väljaspool oma mugavustsooni, sest kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. Ma ei võta kunagi asju lihtsakäeliselt – kui juba, siis juba! Mistõttu nõustusin ma ka 2013. aastal osalema oma klassivenna praktilises töös, mille raames lõime Eesti esimese (amatöör) muusikaliteatri – Eesti Noorte Muusikaliteater. 

Ma läksin Viljandisse teatrikursusele 2015. aastal. Neli aastat koolis oli täpselt selline karusell nagu elu olema peab – tragöödia ja komöödia käsikäes. Just need kaks kreeka mütoloogia muusat mind koolist läbi juhtisidki. Ma panin neile ühiseks nimeks θαλιμἒνεἶ. Samuti sain teatrikoolis aru faktist, et absoluutselt kõik on võimalik ja absoluutselt kõik on õpitav. Sellest on ka kujunenud minu elumoto, vanahea ütlus: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”. 

Mind huvitab ajalugu ning tänu sellele olen ma vabal ajal Tallinna vanalinnas giid.